Torma puhkpilliorkester

Torma puhkpilliorkester on üks vanimaid orkestreid Eestis, tegutsedes aastast 1848

Alates 2006.aastast tegutseb orkester koostöös Kaitseliiduga ning kannab nime Kaitseliidu Jõgeva maleva ja Torma puhkpilliorkester.

Harjutatakse nii püsirepertuaari kui ka uute esinemistega seotud palasid. Orkester osaleb võidupüha paraadidel, laulupidudel, Kaitseliidu aastapäeva kontsert-aktustel, erinevatel Jõgeva valla ja maakonna üritustel.

Orkestris mängib 20 pillimängijat. Väga ootame uusi orkestrante – mehi, naisi, poisse ja tüdrukuid. Meiega liituda võivad kõik, kes praegu aktiivselt mängivad, kes on kunagi mänginud ning nüüd soovivad jätkata ning need, kes vajavad pillimängimisel juhendmist. Koos käib orkester pühapäeva õhtuti kell 18.00, Torma rahvamajas. Dirigent on Kristi Talistu.

Võtke meiega julgesti ühendust tormapuhkpill@gmail.com või läbi sotsiaalmeedia https://www.facebook.com/Tormapuhkpill/

Dirigent Kristi Talistu 55677468

Torma puhkpilliorkestri ajalugu

Torma puhkpilliorkester (pasunakoor) on asutatud 1848. aastal ja on Eesti esimene pasunakoor.

Väägvere kolleegid on millegipärast seda austavat nimetust – esimene – küll päris pikalt kandnud, kuid arhiivide andmed näitavad, et 1839. aastal asutatud Väägvere orkester polnud pasunakoor. Orkestri koosseisus mängisid asutamisel sellised instrumendid – kaks viiulit, kaks klarnetit, kaks ventiilideta metsasarve ja vile. Kas sellist orkestri koosseisu saab nimetada pasunakooriks? Aga see selleks… kõvad tegijad olid ja on Väägvere mehed tänapäevani! Alles pärast 1860. aastat näeme-kuuleme Väägveres juba pasunakoori.

Torma pasunakoori (asutaja Adam Jakobson) protokolliraamatutest loeme huvitavaid arve tema algusest. Aastakümnete jooksul on soetatud selliseid instrumente: kolm flööti, kaks oboed, 13 klarnetit (A, B, C, ES), neli fagotti, üks inglissarv, neli metsasarve, üks bassettsarv, kaks kornetit, neli trompetit, üks tenor, kaks tuubat, üks triangel ja kaks suurt vaskkerega trummi. Võib arvata, et neid instrumente ei kasutatud korraga, üheaegselt.
Nende muusikariistade valik näitab seda, et orkestri asutaja oli küllalt arukas ja taibukas muusikamees.

Torma pasunakoori (puhkpilliorkestri) juhtideks on eri aegadel olnud:

Adam Jakobson (orkestri asutaja-juht aastail 1848-1857)
Carl Robert Jakobson (1859-1862)
Friedrich Masing (1863-1875)
Joosep Neumann (1876-1878)
Adalbert Reiljan (1879-1894), asutas ka viiulikoori;
Gustav Kommusaar (1895-1920)
August Tomberg (1921-1936)
Hugo Kirdelaht (1937-1941)
Oskar Kask (1945-1952)
Alfred Õunapuu (1953-2001)

 Kui sai mööda II maailmasõda, oli orkestril alles vaid neli muusikariista. Alustati 1945. aastal meesansambli ja väikese tantsuorkestriga. Aasta hiljem saadi kokku juba enam kui kümne mängijaga puhkpilliorkester.

Sajandaks juubeliaastaks 1948. aastal oli koosseisus juba 28 mängijat. Orkestri töös vaheaegu pole olnud. Repertuaaris on kõike vajalikku – kontsertpalasid, tantsupalasid, marsse jne.

Noote on hangitud tuttavatelt orkestritelt kui ka isiklike noodikogude omanikelt. Hilisem aeg on toonud repertuaari täiendust Kooriühingult.

Kaasa on tehtud kõik üldlaulupeod alates 1947. aastast, vaid 1965. aasta jäi vahele koosseisus valitsenud ebakõlade pärast.

Aastail 1949-1967 oli orkestrantide kasvulavaks Carl Robert Jakobsoni nimelise Torma kooli puhkpilliorkester.

Orkester on esinenud korraldatud laulupäevadel ja ka teistel puhkudel: kontsert Estonia kontserdisaalis, Sakala kultuurihoones, filmimine 100. juubeli puhul Estonias, filmi Suvi võtetel Palamusel, Tartu Ülikooli aulas, laulupäevadel Tartus, Narvas, Haapsalus, Vändras, Elvas, Toilas, Jõgeval, Mustvees, Palamusel, Voorel, Kallastel ja mujal.

Orkestri kasvandikeks on olnud mitmed hilisemad muusikaelutegelased: Tartu muusikakooli direktor Ilmar Lääne, mitmed RAMi lauljad ja teised.

1998.a. tähistati meeleolukalt Torma puhkpilliorkestri 150. juubelit mitmete kollegide osavõtul.

Alfred Õunapuu  on orkestrant alates 1937 tänaseni, oli dirigent aastail 1953-2001 (mõelgem vaid – olla dirigent 48! aastat!).

Alfred Õunapuu andmete alusel, Avo Blankin, tema kasvandik

Torma vald pani käima puhkpilliorkestrite festivali

Tormast pärit mehed, Tallinna Tehnikaülikooli matemaatikaõppejõud Aksel Jõgi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli vanemteadur Endel Laul koostasid paar aastat tagasi raamatu ”Eesti vanima pasunakoori lugu: Torma puhkpilliorkester 150”.

Seal on kirjas, kuidas Torma kihelkonnakooli õpetaja ja vennastekoguduse jutlustaja Adam Jakobson ning baltisaksa kirjamees ja arst Georg Julius Schultz-Bertram 1848. a eesti maarahva pasunakoori asutasid.

Laul ja Jõgi tuletavad meelde, et eestlaste kui rahvuse eneseteadvus hakkas kasvama just laulu- ja mänguseltsides. Küllap oleme tänini kandnud endas uskumust, et ühtekuuluvustunne ja usaldus sünnib midagi koos tehes ja seda tegu lauldes ja tantsides ülistades.

Laul, pillimäng ja kirjasõna

Adam Jakobson (1817–1857) oli silmapaistev köster-koolmeister, kes tormalaste vaimuannetesse ja kultuurihuvisse austusega suhtus. 1857. a kirjutas Jakobson raamatu ”Monni armastuse sanna mängo ja laulosöbradele”, kus tutvustas laulu- ja mängukooride asutamise kogemusi ja kutsus maarahvast üles asutama iseoma südamerõõmuks laulu- ja mängukoore üle kogu maa.

Rahva vaimustus oma orkestri loomisest oli nii suur, et muusikariistade muretsemiseks hakati korjandusi tegema. Raha annetasid nii Tartu professorid, ametimehed kui ka lihtkodanikud, kelle hulgas Jakobsonil oli palju sõpru.

Pillimängijaid tuli kohale isegi kaugetest küladest – Kasepäält, Ootkakult, Iraverest, Rääbiselt, Sadalast, Tarakverest –, põhiliselt külakooliõpetajad, taluperemehed ja kihelkonnakooli poisid.

Adam Jakobson sai koolmeistri, köstri, laulu- ning mängukoorijuhina väga tuntuks kogu kihelkonnas ja naaberkihelkondadeski.

Et eestlane saaks aimu euroopalikust kõrgkultuurist, tõlkis Jakobson eesti keelde helilooja Franz Joseph Haydni elukäiku tutvustava teose ”Josep Haideni ellokäik”. See ilmus oma aja kohta erakordselt suure tiraaþiga, 2000 eksemplari.

Laul ja Jõgi kirjutavad, et kui Adam Jakobson 1857. a suri, oli teda ära saatmas nii palju rahvast, et kõik ei mahtunud kirikusse ega surnuaeda.

Isa jälgedes

Adam Jakobson pärandas kogu oma vaimujõu esiklapsele Carl Robertile. Laulu- ja pasunakoori arenguks sai poeg küll vähem teha kui isa, kuid kujundas eestlaste mõttemaailma eriti oma õpikute kaudu.

1867. aastal ilmus C. R. Jakobsoni ”Uus Aabitsaraamat” (tiraaiga 10 000 eksemplari), mis esmakordselt arvestas ka eesti talulapse tundeelu. Samal aastal ilmus veel valla- ja mõisakoolidele mõeldud ”Kooli Lugemise raamatu” I osa.

Tema koolilugemiku kaudu jõudsid rahvuslikus vaimus luuletused ja laulud peaaegu iga eestlaseni. Rahva seas muutusid üldtuntuks ja viisistatuna lauldavaks Lydia Koidula luuletused ”Sügise mõtted”, ”Sind surmani”, ”Mo isamaa on minu arm”, ”Miks sa nutad lillekene”, ”Meil aia ääres tänaval”, ”Eesti muld ja Eesti süda”.

Jakobson pidas eestlase hingeelu arendamise seisukohast eriti tähtsaks lauluõpikute koostamist. Nii valmiski tal laste- ja segakooridele mõeldud kahe-, kolme- ja neljahäälsete laulude kogumik ”Rõõmus laulja”.

Pillipuhumisest tähtsam

1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsioon keelustas kõik ühiskondlikud ja kultuurilised seltsid ning lõikas seega läbi Torma mängu- ja lauluseltside plaani anda ühiselt välja ”Torma albumi” teine osa, mis pidi olema pühendatud Adam ja Carl Robert Jakobsonile.

Mõne aja pärast tõusis Eesti kohale haakristiga punalipp. Elu alalhoidmine sai okupatsioonide tingimustes tähtsamaks kui pillipuhumine.

Sõjajärgses Tormas oli säilinud rahvamaja ja 1946 mängis puhkpilliorkester taas. Repertuaari valik toimus küll Glavliti terase pilgu all ja 1950. aasta märtsipleenumi otsuse valguses langesid põlu alla ning kuulutati kodanlikeks natsionalistideks Cyrillus Kreek, Tuudur Vettik, Alfred Karindi.

Paljudest raskustest hoolimata leidis Torma orkester võimalusi jätkata, sest
pillimäng ja muusikaarmastus on kandunud põlvest põlve edasi.

Neli ja pool aastakümmet on orkestrit elus hoidnud Alfred Õunapuu, kes suunas inimesi pillimängu juurde oma julgustava sõna ja nõuannetega. 1998. aastal ulatas Alfred Ôunapuu taktikepi orkestri noorele tromboonimängijale Enno Tublile.

Nii on Adam ja Carl Robert Jakobsoni alustatu jätkunud tänaseni. Torma vallas on saadud käima seltsitegevus ning möödunud aastal pandi koos vallavalitsuse, kohalike kultuuritöötajate ja põllumeeste seltsiga alus Torma puhkpilliorkestrite festivalile.

Tekstide koostamisel on kasutatud Imbi Paju 2002. aastal ilmunud artiklit http://www.virumaa.ee/2002/04/ve-torma-puhkpilliorkester/